Venemaa aednikud külvasid porgandeid talvistes tingimustes, arvutades seemnete kaitsmiseks stabiilse jahutuse. Kuid ilm muutus, tuues päevased temperatuurid üle nulli ja vihma, mis sulatas aiapeenrad. Allikas märgib, et lühiajaline soojus ei tähenda tingimata seda, et seemned oleksid enneaegselt idanenud, ja varasügisesed seemikud võivad esimese külma üle elada, kui nad on lumega kaetud.[1]
Kui porgandid on juba idanenud, võivad nad hooajal hiljem võidelda. Taimed, mis talvituvad seemikutena, kasvavad sageli suveks õitsevateks varredeks, mille tulemuseks on pigem jämedad juured kui söödavad porgandid. Seega on selle konkreetse pinnase kasutamine ainsa saagi allikana riskantne. Korralik talvine külvamine toimub tavaliselt külmunud pinnasel koos ettevalmistatud mullavarude ja kaitsva kilega, kuni stabiilne külmumine naaseb.[1]
Aednikud jälgivad mulla temperatuuri ja ootavad võrseid, enne kui otsustavad, kas voodit häirida. Kui võrseid ei ilmu, jäetakse krunt tavaliselt häirimatuks. Allikas mainib, et kahjud on tõenäolisemad aastatel, mil lund on vähe või kõikuvad tingimused, kus lumi sulab ja külmub korduvalt.[1]